Audru koolis juhtus midagi erilist. Midagi, mis ei mahtunud klassi seinte vahele ega jäänud ainult noodivihikusse või joonistuspaberile. See oli kevad, mis helises südameis – noorte pillimängijate hingesoojusest, kunstnike värvi meelest, siirusest ja julgusest sündinud kevadkontsert.

Kõik algas kolmapäeva hommikul, kui saali kogunesid 1.–3. klassi lapsed. Neil silmad säramas, südames ootusärevus. Väikesed peopesad põlvedel, sosinad vaibusid, kui esimesed noodid klaveril kõlama hakkasid. Laval ei olnud lihtsalt õpilased. Seal olid loojad – julged noored, kes olid õppinud, harjutanud ja nüüd astusid lavale, et kinkida midagi päris oma. Oli tunda, kuidas iga klahv, keelepõrutus või puhutus kandis endas tükikest esitaja südamest.

Kitarrihelid sulasid klaveri meloodiasse, viiul viis kuulajad justkui metsalagendikule kevadtuules, ja kui kõlas saksofoni selge ning siiras toon – noore mängija pisut värisev, ent sihikindel esitus –, siis võis näha nii õpetajate kui noorte kuulajate silmis helkimas liigutust ja uhkust. Väikesed publiku liikmed elasid igale esitusele kaasa – aplaus oli vali ja aus. Sellest hommikust sai midagi enamat kui lihtsalt kontsert – see oli südamete avamine helide kaudu.

Neljapäeva õhtuks olid toolid saalis täitunud hoopis teistsuguse ootuse ja liigutusega – nüüd olid kohal lapsevanemad. Mõni istus sirge seljaga, teine hoidis telefoni kaamerat värisevas käes. Aga kui saal täitus esimeste helidega, vajusid telefonid sülle ja maailm nende ümber jäi hetkeks seisma. Kõlasid lood, mis ei vajanud selgitusi ega suuri sõnu. See oli ehe muusika – sündinud väikestest kätest, suurtest unistustest ja väsimatust harjutamisest.

Klaveripalad jutustasid vaikseid lugusid kodudest ja lootustest. Kitarrimängijad tõid helidesse kevade kerguse ja elu soojuse. Viiulid värvisid õhtu unistusteks ja trompet lõi sillad põlvkondade vahele. Slaide vaadates ei saanudki keegi öelda, kumb oli võimsam – kas kõlav heli või vaikne pilt. Nad täiendasid teineteist nii loomulikult, nagu loodus ja kevad ise.

Ent see polnud veel kõik. Samal ajal, kui saal täitus muusikaga, elustus kontserdi tagaseinal veel üks kunst – kunstiosakonna noorte looming. Jooksvas slaidikavas vahetusid pildid: päikselised kevadmaastikud, värvikad portreed, loovad visioonid ja isikupärased vaated maailmale. Iga töö rääkis loo. See oli justkui vaikselt kõlav paralleelne kontsert – piltides, värvides ja vormides. Publiku pilgud liikusid kord lavale, kord seinale, sest mõlemad kõnelesid üht keelt – ausust, rõõmu ja loovust.

Audru kooli muusika- ja kunstiosakonna kevadkontsert polnud lihtsalt esinemine. See oli teekond julguse, loovuse ja südame poole. See oli kevade algus – mitte ainult looduses, vaid noorte hinges, mis said sel õhtul tõeliselt kõlada ja särada.

Ja kui kontserdi lõpus kõlas viimane aplaus, jäi saali õhku midagi nähtamatut, ent väga selget. See oli tänu. Tänu noortele, kes julgesid. Tänu õpetajatele, kes uskusid. Tänu vanematele, kes olid kohal – kuulamas, vaatamas, toetamas. Sest just sellistes hetkedes sünnivad lood, mida räägitakse veel aastaid hiljem:
“Mäletad, kui kevadel Audru koolis kunst ja muusika koos kevadeks said?”